Loovuse õppetunnid vanasõnadest #5: ükskord on ikka esimene kord

Kas mäletad seda hirmu, mis sind valdas, kui esimest korda “peakat” hüppasid?

Aga kas sa sellele järgnenud reaktsioone ka mäletad? Enda rahulolu? Kaaslaste tunnustus? Kellegi etteheited?

Täpselt samasid tundeid võid tunda, kui räägid mõnest oma uuest ja raamist väljas ideest. Vahel kiidetakse, vahel mitte. Aga isegi kui su ideed ei võeta hästi vastu, kui sellest ei saada aru, siis luba endale tunda rahulolu sellest, et sa julgesid seda teistele tutvustada. Kui sa seda teistele ei tutvusta, siis ei viida seda ju kunagi ellu. Kas sa seda tahadki?

Kindlasti on kõik koosolekulaua taga istujad mõnikord kaalunud samamoodi – räägin-ei-räägi-räägin… Idee justkui ei sobi senise tavapärase tegevusega kokku, aga millegipärast ei saa ka seda lahti lasta. See on rohkem tunne kui konkreetsed faktid, mis seda alles hoidma sunnivad. Sageli on nii just nende ideedega, mis hiljem osutavad edukateks või isegi läbimurdelisteks. Ja seepärast peadki oma hirmust üle saama ja julgema oma ideed välja öelda.

Mida saad kohe teha?

  1. Kas sinu osakonnas on keegi, kes äärmiselt harva tuleb mingite uute ideedega lagedale? Ega sa ei tea, kas tal pole ideid või ta ei julge neid esitada? Mine räägi temaga nelja silma all, väga tõenäoliselt on tal palju ideid. Või käivita kampaania “Anonüümsed ideed” – igaüks saab ideid esitada neutraalses ümbrikus, ilma et esitaja nimi teatavaks saaks. Avage ümbrikud ja arutage ideid oma koosolekul.
  2. Mõtle, millisest oma ideest kardad sa kõige rohkem teistele rääkida. Räägi just sellest ideest kolmele inimesele, keda usaldad – näiteks abikaasa, laps, kooliaegne sõber, naaber vmt. Pärast seda võta see jutuks ka järgmisel koosolekul. Nüüd on sul julgust rohkem.

Kui kõik Su sõbrad saavad aru, mida Sa teed, siis see ei ole uudne

Jaga sõbrale postitust

Share on facebook
Share on twitter
Share on linkedin
Share on pinterest
Share on print
Share on email