Loovuse õppetunnid vanasõnadest #5: ükskord on ikka esimene kord
Kas mäletad seda hirmu, mis sind valdas kui esimest korda “peakat” hüppasid? Või polegi sa kunagi seda proovinud?
Kas mäletad seda hirmu, mis sind valdas kui esimest korda “peakat” hüppasid? Või polegi sa kunagi seda proovinud?
Mina-tean-seda-asja suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni. Kuula teisi.
Uusi harjumusi kujundada on väga raske, aju eelistab ikka vana ja turvalist tegutsemisviisi.
Uuenduste tegemine sisaldab alati ka ebaõnnestumise riski. See on normaalne.
Paljud leiutised ja avastused on tehtud juhuslikult või eksimuste tulemusel. Kindlasti on see nii ka tulevikus.
“Mida peaksin olema tööpäeva lõpuks ära teinud, et oleksin päevaga rahul?”. Nii lihtsa küsimusega tõstad enda fookuse Sinu jaoks olulistele asjadele. Tulemus? Õiged asjad saavad tehtud.
“Ei” on võimas sõna. Selle kasutamata jätmine viib sind ajapuudusesse. Liigne kasutamine aga tapab loovuse tulemuslikkuse.
Kauges tulevikus oleva tähtaja jaoks täna tegutsema hakkamine on enamike jaoks paras pähkel – aega ju on. Kuidas seda edasilükkamist murda ja olla parem asjade elluviija?
Igas meeskonna tuleb ette lahendamist vajavaid olukordi, kus vanad ideed ei tööta ning on vaja leida uusi.
Kuidas võtta ennast käsile ja vähendada edasi lükkamist? Esimene samm sellel teel on saada aru, kas oled edasilükkaja.
Paljud organisatsioonid, saamata sellest isegi aru, on tõhusad ideede tapamasinad. Nendes on aja jooksul tekkinud sotsiaalsed normid, mis määravad käitumisjuhised – no need, mis ütlevad, kuidas on ÕIGE.
Sinu inimesed on täpselt nii loovad ja nutikad, kui mõnus ja nutikust soosiv on keskkond, kus nad töötavad?